"ARHEOLOOG MAKS ROOSMA" (autor Krista Sarv)

Ettekande tekst 29.01.09 toimunud Maks Roosma mälestuskonverensilt
Arheoloog Maks Roosma on olnud omadele võõras, võõrastele oma. Oma arheoloogilise tegevuse eest on ta rohkem tunnustust leidnud kunstiaajaloolastelt kui arheoloogidelt. 2007 ilmunud Eesti arheoloogia historiograafias on Roosmad nimetatud lakooniliselt kui Eesti esimest uusaja uurijat. Kahtlemata väärib ta enamat kui paar tagasihoidlikku rida kuna käesoleva ajani on ta jäänud ainsaks, kes oma teadushuvist lähtudes on spetsiaalselt uusaega uurinud. Teiseks, oli Roosma esimene, kes uuris klaasi kui materjali ja eset. Maks Roosma välitööd endistel klaasikodadel algasid 1958 aastal. Tolleaegses laiemas arheoloogiateaduse arengu kontekstis oli tegu oli igati ajaga kaasaskäiva ettevõtmisega. See oli aeg kui kogu Euroopas hakati laiemalt tegelema tööstusarheoloogiaga – kaevama vabrikuid, tehaseid, töökodasid. Tõenäoliselt ei olnud Roosma otseselt neist üldsuunadest mõjutatud. Tolleks ajaks oli Eesti arheoloogia tasalülitatud nõukogude süsteemi ja sellega ka ära lõigatud side ning infovahetus, eriti just teoreetilistes küsimustes välismaailmaga. Välitööde kõige suuremaks ajandiks oli ennekõike isiklik huvi uurida lähemalt Eesti klaasitööstuse vanimaid jälgi. Ette võetud tööde eesmärgiks oli uurida omaaegseid klaasitööstusi, nende sisustust, toodangut, tootmisvõimsust ja töötajate eluolu. Kaevamised aitasid täpsustada ja täiendada klaasitööstuse rajamise kronoloogiat. Nt Rekka klaasikoda, mille sulgemise põhjuseks oli paberite järgi tüli tsaarivalitsusega pudelite märgistamise pärast. Kaevamised näitasid, et enne ahjude lammutamist oli töökojas olnud tulekahju ja pigem oli see ettevõtte lõpu põhjus.

Eesti arheoloogia elas tol ajal tagasihoidlikku elu. Peamiselt keskenduti muinasaja uurimisele. 1960 aastate lõpul hakati keskaegsete linnuste ja linnade uurimisel pidama vajalikuks arheoloogide osalust kuid peamiselt olid need välitööd enamasti kunstiajaloolise suunitlusega st otsiti müüre ja muid struktuure. Tööde käigus koguti informatsiooni ka hilisemate sajandite kohta, aga see tegevus ei olnud omaette eesmärk. Arheoloogia lõppes ikka 12. sajandiga. Selleses kontekstis tuleb eriti välja Maks Roosma erakordsus: uusaeg, klaas, uus kaevamismeetod.
Välitöödel töötas Roosma välja täiesti uue kaevamismetoodika. Tollane arheoloogiapraktika tähendas kaevamist rangete korristena st 5-15 cm paksuste kihtidena. Maks Roosma loobus sellest ja hakkas muistiseid loomulike ladestuskihtide kaupa lahti arutama. Siit sai sündida müüt, sellest et arheoloogi peamine kaevamisvahend on lusikas ja pintsel. Kuna materjal oli õrn, siis kasutas Roosma meeskond kaevamiseks kõplaid, lusikaid, pintsette ja muid väiksemaid instrumente, et oleks võimalik üles leida pisikesi killukesi, klaasniiti, millistel oli ettevõtte kunstilise ja tehnilise profiili määramisel oluline tähtsus. Samuti loobus ta tavapärasest sõelumisest, kuna see võib peenema klaasmaterjali purustada.

Kokku kaevas Roosma viite klaasitööstust. Kõige suuremad välitööd toimusid 1958 – 1961 a Hiiumaal Hüti klaasikoja kohal. Kaevamismaterjal on publitseeritud 1966 a ilmunud raamatus - Hüti klaasikoda Hiiumaal. Lisaks kaevas ta Loode- Eestis olevat Piirsalu klaasikoda; 1963 Lehtse mõisa alal asuv Rekka klaasikoda; Laashoone 1963 ning Narva jõe äärset Gorodjonka klaasitööstust.

Sisustus
Töökodade sisustuse osas sai ta kõige rohkem teavet klaasiahjude kohta. Ahjud olid kapitaalsed ehitusted, mis olid rusuhunnikuteks muutunud töökodades vähemalt ahjupõhjade tasemel säilinud. Toodangu problemaatikat seletasid lammutus-ja rusukihtides ning ahjupõhjadel olevad klaasileiud, vormide leiud, kaunistuselementide leiud. Inimesi iseloomustasid muud leiud, piibud, savinõud, samuti ruumide suurus, ka ahjude ehitus. Nt Rekka – ahjude konstruktsioon näitas, et suits ja leek väljusid ahjuavadest ning suundusid otse tööruumi, mis tähendas töötajatele suitsu ja vinguga täidetud ruumis viibimist. Piirsalus ja Hütis olid kasutusel mitmeid ahjutüüpe. Vanimad olid nn Gauwkunkelli horisontaalsuunatisega ahjud. (Pauell Gauwkunkel -Hollandist pärit Hüti klaasimeister ). Piirsalu ahi koosneb küttekoldest ja sellel paiknevast sulatuskambrist. Mõlemad osad olid eraldatud teineteisest vahelae e pingiga, millele asetati sulatuspotid. Pingi keskel oleva ava kaudu pääses leek küttekambrist sulatuskambrisse. Nii küttekoldest kui sulatuskambrist sai leeki vajaduse korral vastavate avade kaudu suunata leegikanalisse. Arvatavasti kuulus ahju konstruktsiooni ka midagi korstna taolist. Ahi omab ilmseid sarnasusi flaami 16. s omadega.Piirsalu ja Hüti ahjude vahel oli väike erinevus – Piirsalus puudus sulatusahju kõrval jahutusahi.

Rekka klaasitookoja kohal tuli 1280 m² suurusel alal välja 7-8 tellistest laotud klaasiahju-aluse. Leitud ahjudest oli 4 ehitatud paaris kuppelahjud. Ühes ahjus sulatati klaasi, teises jahutati.Tavaliselt oli neil ahjudel ühine kütteava. Rekka ahjud olid erandlikult eraldi kütteavadega. Kõikideväljatulnud ahjude konstruktsioonid lubavad oletada, et nende kanalid olid varustatud restidega, mis jagas ahju kaheks. Ülemine osa oli mõeldud kütteks, alumine õhu juurdevooks ning alla kogunes tuhk ja küttejäätmed.

Toodang
Piirsalu – leidude seas domineerisid eripaksusega lehtklaasi killud - põhiartikliks olid aknaklaas, tõllaklaas. Rohelise värvusega klaasi kõrval ka täiesti puhas värvusetu kvaliteetsem lehtklaas. Valmistati veel laboratooriumiklaase, rohupudeleid ja purke ja kunstilise kujundusega joogiklaase. Kvaliteet kõrgetasemeline, eriti hea oli see värvustatud klaasi osas. Klaasimaterjal oli puhas ning värvigamma osas ulatuslikult varjundirikas. Rekka põhiline kaubaartikkel oli odav tarbekaup: mitmesuguse suuruse ja profiiliga pudelid, piimakausid, purgid, vähemas ulatuses ka aknaklaasi. Valmistamiseks kasutati madalakvaliteedilist toormaterjali, sest kohapeal ega lähimas ümbruses polnud sobivaid klaasiliivasid. Kaevamismaterjali seas oli ka metallist negatiivvormides valmistatud hulktahukalisi pudeleid, mis olid teostatud heas kvaliteedis ning olid täiesti värvusetud. Leidus samuti täiesti puhtast värvusetust klaasist silindrilise kupaga napsiklaasi fragmente. Tühisel määral ka värvustatud või mitmekihilisest klaasist esemete fragmente. Gordjonkas saadi arvukalt pudeleid ja aknaklaasi. Esimesed olid valmistatud odavamast nn metsaklaasist, aknaklaas, aga kvaliteetsemast helerohelisest või täiesti värvusetust klaasist. Pudelite seas domineerisid silindrikujulised, kõrgele üles surutud põhja ja kitsa kaelaga eksemplarid, mille suuava piiras vabakäeliselt kujundatud võru. Pudelid olid nelja-, kuue- ja enamtahulised.
Laashoone toodangu moodustasid eritüübilised pudelid. Peaaegu kordumatu suurusega väiksed pudelid. Valmistatud õhukesi mullikesi sisaldavast helerohelisest klaasist. Valmistati teisigi majapidamsinõusid – piimakausse, rohupudelid ning nõudlikuma kujundusega klaasesemeid. Kaevamismaterjali seas on naiste kaelaehete fragmente. Leiti ka nõude seinakatkeid, kuhu olid pressitud bareljeefse taimornamendi jälgi. Piiratud ulatuses aknaklaasi kõrval on Laashoones valmistatud ka tõllaklaase, mis olid 5mm paksud, värvusetud või heleroosad.

Oma kaevamistulemused kirjutas Maks Roosma kokku ülevaatlikuks teoseks, mis sub Eesti Ajaloomuusuemi arhiivis. Praeguses ajalooteaduse olukorrast tuleks selle üldteoreetilised lähtekohtad üle vaadata. Ajalooteadus on edasi arenenud ja uusi tõlgendusi tulnud just eriti mõisa rollist Eesti ühiskonnas. Nt Roosma väide,et klaasitöökohjad rajati mõisa poolt seepärast, et tsaarivalitsus oli panud metsaekspordile piirangud peale ja klaasikoda oli mõisniku võimalus mets ikkagi rahaks teha on ilmeselgelt väär. Selliste teoreetiliste kohtade osas tuleb Roosma töö ümber vaadata, aga muidu on arheoloog rääkinud.