MAKS ROOSMA INIMESE- JA ÕPPEJÕUNA

Ettekande tekst 29.01.09 toimunud Maks Roosma mälestuskonverensilt
Esimene kokkupuude klaasikaunistamise eriala ja selle rajaja, "klaasilaste ürgisaks" kutsutud Maks Roosmaga oli mul 1950. aasta sügisel. See oli peaaegu 60 aastat tagasi, kuid mälestus niivõrd koloriitsest isiksusest, nagu seda oli Maks Roosma, on mul kindlalt meeles. Välimuse järgi ei saa teda ürgisaks nimetada, küll aga tema loomingulise pärandi järgi. Tähendab see ju meie kõigi, kes me end "klaasikateks" nimetame, olemasolu ja muidugi Maks Roosma loomingu pärandust, mis on tähtis kogu eesti rahvale.

Rääkides Roosmast kui õppejõust ja inimesest, millisena ta mulle paistis, pean paratamatult rääkima ka endast, mille pärast vabandan juba ette.
Tegin ERKI-sse (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) sisseastumiseksamid mitte klaasiosakonda, vaid tekstiilierialale astumiseks. Ankeedis oli märkus, et kui soovitud erialale ei ole võimalik saada, siis milline oleks minu teine valik. Olin just kunstitinstituudi saalis vaadanud näitust diplomitöödest ja olin lummatud Raimond Allingu ja Ants Popsi graveeritud figuuridega vaasidest. Nägin sellist peent inimfiguuridega kunstilist teostust suurtel kristallist vaasidel elus esimest korda. Nii ma paningi teiseks erialaks kirja klaasi ja minust saigi klaasierilala tudeng.

Esimesed muljed klaasisosakonnast olid minule võõrad: suurte lihvimismasinate kõrvulukustav müra, klaasi lihvimise luust löbi lõikav vilin, liivapritisi kõuemürin ja "Tarbeklaasi" põrgut meenutav keskkond oma hõõguvate tulekollete ja klaasisulatusahjudega. Õppejõud ja meistrid, kes klaasiserialal tegutsesid, olid lahked ja meeldivad. Veel märkasin aeg-ajalt aeglaselt ja tagasihoidlikult ringi liikumas ühte lühikesekasvulist, kiilaspäist, sünge olekuga meest tumedas ülikonnas. See oligi Maks Roosma. Kõik suhtusid temasse aupaklikult, kuid mulle tundus, et tema kohalviibimine tekitas kõigile ebamugavust.
Nagu mulle edaspidi selgeks sai, oli peale klaasi- ja keraamikaerialade ühendamist Maks Roosma klaasieriala juhataja kohast ilma jäänud ning töötas vaid poole kohaga õppejõuna. Ta oli oma kätega loodud kuningriigi – klaasikunsti eriala – troonilt tõugatud. See oli loomulik, et kaastöötajad, kes teda aidata ei tohtinud ega saanud, tundsid ennast süüta süüdlastena. 1949. aasta küüditamisest päästis teda tõenäoliselt see, et ta oli üks J. Stalini 70. juubeliks kingitud hiigelvaasi autoritest ja Stalini portree graveerija, sest vaid tema oli sellist täpsust nõudvaks tööks võimeline. Ta oli teostanud mitmeid professionaalselt kõrgel tasemel portreed (K. Päts, T. Vettik). Need 50-ndate algusaastad olid tema jaoks kõige raskemad, seepärast oli ta ka endassetõmbunud, vaikne ja ettevaatlik.

Õpetajana ei olnud ta tööd juhendades pealetükkiv. Delikaatse inimesena ei teinud ta kunagi ka märkust, kui kompositsiooni- või erialatundi hilinesin. Ta vaatas ainult tähendusrikkalt oma käekella, mis tähendas, et ta oli pidanud ootama ja tuli vabandust paluda. Tunnist puudumine ei tulnud kõne allagi, kodune töö pidi tehtud olema. Tema ise oli alati täpselt õigel ajal kohal. Tema tööstiil oli töötamise järgimine. Enamasti istus ta minu kõrval (pärast teist kursust olin erialatunnis üksinda) ja vaatas minu tegutsemist pealt. Õpetas, et tööriistad ja masinad peavad korras olema. Kui käi vähekenegi hüppas, tuli seda teritada. See oli kõige raskem töö ja ta ta õpetas seda tegema ilma lisatoeta. Tema lemmiksõna tunnustuse avaldamisel oli "väljapeetud".

Kompositsiooniõpetajana rõhutas ta silueti tähtsust. Hoiatas rakursside eest. Rõhutas viimistluse tähtsust – 1% tööd ja 99% viimistlust. Oli ju klaasi juures nii, et kui midagi viltu läheb, on seda väga raske, kui mitte võimatu parandada. Tema põhimõte ja õpetamise meetod oli – mitte sekkuda töötamise ajal. Las õpilane jõuab ise tulemuseni, las valib ise käiad, õpib oma vigadest ja paranab need. Selline taktika õpetas teiste abita iseseisvalt töötama.

Negatiivse bareljeefi graveerimine oli selle võrra kergem, et viimaste kursuste skulptuuritundides valmistasime plastiliinist vormides bareljeefid 1:1 oma järgmisest graveerimistööst. Plastiliiniga tehtud töö pealt sai juba tehtut kontrollida: kas sügavus on piisav jm. Maks Roosma meelest oli selline eeltöö alati hädavajalik ja tõhus.

Diplomikursusele jõudes olin ma igal õppeaastal graveerinud ühe töö, sest sel ajal oli klaasierialal põhirõhk graveerimisel, mis praegu on vaid teise kursuse programmis. Kõik minu tööd peale Aleksandr Puškini portree olid mitmefiguurilised – "Linnud", viiefiguuriline kompositsioon Vanemuise teemadel, "Rahvatantsijad". Minu eeldiplomi kavandi, nagu ka diplomitöö teemaks olid iluvõimlejad: üheksa liniku, lindi, palli, rõnga, kurikate ja hüpitsatega võimlevat naisfiguuri. Tegelesin ise iluvõimlemisega, seepärast oli teema tuttav ja südamelähedane. Modellideks olid Kalevi eliitvõimlemisrühma võimeljad Aime Lehtla, Aino Lõhmus ja minu koolikaaslane skulptuurierialalt Rohta Tamm (Buddel). Modellide järgi joonistamine toimus peale koolitunde, kuid juhendajana oli alati kohal ka Maks Roosma. Ta istus joonistusplokk põlvedel veidi eemal ja tegi ülestähendusi. Minu diplomitöö võimlejatega valmis 1956. aastal. Samal aastal graveeris Maks Roosma ühe oma tuntumatest töödest - nõtke naisfiguuriga ehistaldriku "Virgo", mis on kui poeem naise saladuslikule ilule. Võib-olla on sellel tööl ja nendel õhtustel tundidel mingi seos? Tahaksin loota, et see nii on.
Kui minu õpingute perioodil (1950-1956) oli Maks Roosma tõesti väga vaikne, vaoshoitud ja võiks isegi öelda depressiivne, suitsetas palju, sõi küüslauku, hoidis omaette, siis varasematel aegadel, näiteks peale sõda, oli ta olnud hoopis teistsugune. Seda rääkisid mulle vanemate kursuste üliõpilased Leida Jürgen, Helle Põld ja Helga Kõrge. Sel ajal oli ta klaasikateedri elu ja hing, täis energiat. Erialaruumid olid olnud tõeliseks koduks paljudele, eriti neile, kes olid tulnud väljaspoolt Tallinna. Eksamite ajal tohtisid üliõpilased ka öösiti seal tööd teha ja vahel tõid Maks Roosma ja tema abikaasa Magda neile omatehtud pannkooke. "Ürgisa" teadis, et kõigil on kõhud tühjad, asest olid rasked sõjajärgsed aastad.

Vahel olevat Roosma tüdrukuid ka kohvikusse – alla "Tallinnasse" – kutsunud, see oli kunstnike lemmikoht. Seal tellis ta kõigile kohvi ja endale lisaks klaasi konjakit. Ta polnud napsitaja, kuid väitis, et parem uni tuleb, kui juua enne magamaminekut klaas punast veini, seda tema ja Magda ka tegevat.

Maks Roosmal oli kombeks teatud puhkudel üliõpilasi ka oma koju kutsuda. Tal oli ERKI lähedal eestiaegses majas ilus kodu. Magda Roosma oli kodunduse ja käsitöö õpetaja. Sel ajal elasid kõik ühiskorterites ja Roosmate korteri ühes toas elas minu keskkooliaegne eesti keele õpetaja Helmi Ottas. Oma kodus oli Maks Roosma väga vaimukas, lõbus ja külalislahke. Tema õpilased on rääkinud, et kui nad külastasid teda haiguse ajal kodus, oli tal seljas olnud valge pikk öösärk ja hommikumantel ning peas tutiga öömüts. Oma juusteta ja läikiva pealae kohta tähendas ta, et "kristalli peal sammal ei kasva". Roosmate perekonda peeti üldse veidrikeks – näiteks saatsid nad kellelegi külla minna plaanides telegrammi, mis teatas nende tulekust.

Pärast ERKI lõpetamist töötasin Leningradi KK (Kunstilise Klaasi) tehases ning Tallinnas käies külastasin Maks Roosmat alati tema tillukeses ateljees, mis oli kunstihoone K/k maapealses kohvikus sellel kohal, kus hetkel (2009.a.) on müügilett ja kohviautomaat. Tal oli akna all graveerimispink, selle kõrval tool ja riiul. Veel mahtusid ruumi väike iste ja tilluke laud, millelt ta pakkus kohvi. Kusagil oli ka veekraan.

1959. aastal aitasin Maks ja Magda Roosmat Moskvas, sest kumbki neist ei rääkinud vene keelt. Moskvas toimus Ameerika näitus, kuhu polnud võimalik piletit saada, aga mina olin ühe pileti oma töökoha kaudu saanud. Läksime kolmekesi hea õnne peale kohale ja mul õnnestus sissekäigu juures suure raha eest osta kaks piletit juurde, nii et saime kõik näitusel ära käia. Järgmise päeva veetsime Zagorski mungakloostris. Maks Roosma kinkis mulle reisi lõpus tänutäheks kuldraamis graafilise töö "Pukktuulik", mille tagaküljel oli pühendus "abi osutamise eest Moskvas".

Need on vaid mõned mälestused Maks Roosmast, kes on kinkinud meile kauneid, hingeliigutavaid kunstielamusi. Inimene, kellel on oma teoste kaudu läinud korda puudutada nii lähedalt ja sügavalt kaasinimeste sisemaailma, elas kindlasti ise väga ainulaadset ja rikast elu ka oma sisemuses. Tema võitlus "sortsidega" lõppes, kui ta lahkus ühelt eriala pingeliselt koosolekult. Ta kukkus kokku, jõudnud peaaegu oma kodu ukse ette.