ÜLEVAADE ELUST JA LOOMINGUST

ELULOOLISI FAKTE
Maks-Julius Roosma (kuni 1936. aastani Roosmann) sündis 10. jaanuaril 1909. aastal Omuli vallas (praegu Läti Vabariigile kuuluv ala), kus tema isa Hendrik-Andres Roosmann töötas kooliõpetajana. Ta lõpetas 1931. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi ja suundus seejärel aastaks kohustuslikku armeeteenistusse.

1932. aastal astus Maks Roosma Riigi Kunsttööstuskooli graafikaosakonda, kus erialaaineid õpetas Günther Reindorff. Neli aastat kestnud stuudiumi lõpetas ta 1936. aastal kiitusega ja täiendas end seejärel veel aasta Riigi Kunsttööstuskooli vastloodud klaasiosakonnas. Andekas noor kunstnik leidis kiiresti laiemat tunnustust ning kultuurkapital eraldas talle stipendiumi edasiõppimiseks välismaal. Roosma otsustas Haida (Novy Bor, Tšehhoslovakkia) rakenduskunstikooli kasuks, mis 1930. aastatel oli üks maailma väljapaistvamaid klaasialast haridust andvaid kõrgkoole. Haidas õppis ta klaasi ja kristalli graveerimist-lihvimist ning klaasimaali eriala. Eestisse naasnuna sai Roosmast 1938. aasta sügisel Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli klaasikaunistuseriala juhataja ja õppejõud. Lähtudes värskelt omandatud teadmistest ja oskustest, pani Maks Roosma aluse siinsele professionaalsele klaasikunstialasele väljaõppele.
Pärast nõukogude perioodil asetleidnud koolide reorganiseerimisi töötas Maks Roosma erinevatel aegadel õppejõu, kateedrijuhi ja dotsendina. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professoriks kinnitati ta 1960. aastal.

Nõudliku pedagoogina jõudis ta 1970. aastate alguseni koolitada mitu põlvkonda Eesti klaasikunstnikke. Tuntumad neist on Helga Kõrge, Ingi Vaher, Mirjam Maasikas, Leida Jürgen, Ants Pops, Raimund Alling, Silvia Raudvee, Maie Ann Raun.

Maks Roosma mälestuse jäädvustamiseks ja klaasieriala järjepidevuse ülalhoidmiseks asutas Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakond 2007. aastal Maks Roosma nimelise loomingulise stipendiumi.

LOOMING
Maks Roosma anne klaasikunstnikuna leidis kiiresti tunnustust. 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel hinnati tema Riigi Kunsttööstuskooli õpilastöödena valminud vaase "Vesineitsid" ja "Põllul" kuldmedaliga, 1938. aastal telliti temalt üks Konstantin Pätsi 65 juubelisünnipäeva ametlikke kingitusi – graveeringuga vaas, Roosma tööd olid väljas Rakenduskunstnike Ühenduse (RaKü) näitustel ja mujal.

Oma loomingus oli Roosma mitmekülgne – Haidas omandatud uudseid lihvimisvõtteid kasutades saavutas ta massiivsete reljeefmotiividega pindu. Samas on ta virtuoosse graveerijana loonud terve rea Eesti klaasikunsti paremikku kuuluvaid figuraalkompositsioone.
Loominguliselt väga aktiivseks perioodiks oli Maks Roosmale 1950. aastate teine pool, mil valmis suurem osa tema tuntumatest graveeringutest – "Kalad" (1955), "Virgo" (1956), "Muhu laul" (1957), "Kalevi kojutulek" (1957), "Sõnajalaõie valvur" I (1956) ja "Sõnajalaõie valvur" II (1958), "Veealused" (1958), "Adagio" (1959), "Kalevipoja võitlus sortsidega" (1959).

Lisaks originaalteoste loomisele, tegi Roosma Teise maailmasõja järgsel perioodil kavandeid ka vabrikule "Tarbeklaas" (kannud, vaasid, tuhatoosid jne). Mõned neist jõudsid üleliiduliste näidiskavandite kõrval ka tootmisse, tuues ettevõtte produktsiooni ka pisut eestipärasemaid motiive.

HÄVINUD JA/VÕI KADUNUD TÖID...
Kuigi Maks Roosma oli väga produktiivne kunstnik, on paljud tema töödest tänaseks hävinud või kaduma läinud. Suurem osa tema varasest loomingust, teiste seas ka Pariisi maailmanäitusel auhinnatud vaasid "Vesineitsi" ja "Põllul", jäid kadunuks Teise maailmasõja ajal, nii mõnestki tööst loobus kunstnik keerukatel aastatel poolmuidu, et näiteks "küttepuid hankida..."

MAKS ROOSMA KOLLEKTSIOON EESTI AJALOOMUUSEUMIS
Eesti Ajaloomuuseumi klaasikollektsiooni kuulub suur osa Maks Roosma kunstiloomingu paremikust. Näiteks Tšehhoslovakkias õppetööna valminud kristallvaas 1938. aastast, vaas "Kera" 1943/1944. aastast, vaas "Muhu laul" 1957. aastast jpt. Kunstikogus säilitatakse Roosma graafilisi lehti, joonistusi ja visandeid. Lisaks kunstile on Eesti Ajaloomuuseumi kogudes Maks Roosma läbiviidud arheoloogiliste kaevamiste materjalid, mis käsitlevad 17.–18. sajandil Eestis tegutsenud klaasitöökodasid. Pärast kunstniku surma anti muuseumile üle tema isikuarhiiv, mis sisaldab Roosma klaasikavandeid ja teaduslikke materjale ning huvitavaid eraelulisi seiku (näiteks kirjavahetust, fotosid, külalisteraamatuid jpm).